4 abstraktset kohustust uues ehitusseadustikus.
* Artikkel Avaldatud ajalehes Äripäev ja portaalis Ehitusuudised
Suvel kehtima hakkav ehitusseadustik sätestab mitmeid kõrge abstraktsusastmega õigusmõisteid võrreldes seni kehtiva ehitusseadusega, pöörab tähelepanu advokaadibüroo Naur&Pärn vandeadvokaat Indrek Naur.
Ka ehitusõigus ei ole pääsenud abtstraktsetest printsiipidest. Riigikohus on leidnud, et sellises tehnilises valdkonnas, nagu ehitus on palju erinevaid nõudeid, mida ei ole nende rohkuse tõttu mõistlik ega võimalik õigusaktides sätestada. Seega peabki turul osalejate käitumine jääma teatud osas printsiipide tasemele, kuna kõike käitumist ei ole võimalik seaduses reguleerida. Neli abstraktset printsiipi-normi, mida ehitusturul tegutsejad peavad tulevikus järgima on hea ehitustava,- ohutuse,- keskkonnasäästlikuse- ja asjatundlikkuse põhimõtted. Teatavasti tähendab abstraktne õigusnorm seda, et sõnaselget reeglit norm ei sätesta ja tegemist on pigem printsiibiga, mis on alusnormiks teistele normidele. Äritegevuses oluliste printsiipidena sätestab võlaõigusseadus näiteks heas usus käitumise ja mõistlikkuse põhimõtte. Teadaolevalt on need võlaõigusseaduses juba 13 aastat kehtinud põhimõtted osaliselt teooria ja praktikaga sisustatud.
Hea ehitustava on paljudele ehitusturul osalejatele tuntud põhimõte ja seda on aastate jooksul osaliselt ka sisustatud. Hea ehitustavaga puututakse kokku peamiselt ehituskvaliteedi vaidluses. Kvaliteedinorme ükski seadus ei sätesta, seega loetakse kvaliteetseks ehitiseks hea ehitustava järgi ehitatud ehitist. Heaks ehitustavaks aga loetakse erinevate ehitusstandardite järgmist milleks võivad olla Eestis ja Soomes kehtestatud projekteerimisnormid (EPN, RT), Soome kvaliteedinõuded (RYL) ja isegi osad NSVL aegsed ehitus-ja projekteerimisnormid.
Vaatamata hea ehitustava osalisele sisustamisele jääb see põhimõte ka edaspidi täpsemalt määratlemata ja sisustamata, mis osaliselt on halb. Halb selle pärast, et tekitab turuosalistes ebakindlust, kuna ei tea kunagi, kas oled seda järginud. Ehitaja võib tegutseda hoolikalt ja kasutada kõiki oma teadmisi ja oskusi, kuid see ei tähenda automaatselt et ta oleks järginud head ehitustava. Hea ehitustava sisustamata jätmise positiivne pool aga on see, et hea ehitustava on ajas muutuv ja pidevas arengus ning iga kaasuse korral tuvastatakse hea ehitustava eraldi.
Ehitusseadustiku mõtte järgi peaks hea ehitustava olema järgitud, kui ehitis on ehitatud asjatundlikult ja nõuetekohaselt ning on inimeste elule ja tervisele ohutu.
Hea ehitustava järgimine on nii tugev põhimõte, et võib sekkuda ka ehitusturul osalejate privaatautonoomiasse. Selle eredaks näiteks võib olla juhtum, kus pooled on leppinud kokku teatud ehituskvaliteedis ja valmis ehitanud hoone ja tööde üleandmisel teineteise vastu kvaliteedi osas pretensioone ei oma, kuid hiljem selgub et ehituskvaliteet ei vasta heale ehitustavale (näiteks hoone kukub kokku). Sellisel juhul võiks poolte vahelist kokkulepet lugeda tühiseks ja see on ka õigustatud, kuna hea ehitustava järgimine peab tagama inimeste elule ja tervisele ohutu ehitamise.
Seniajani on head ehitustava sisustanud peamiselt juristid (advokaadid, kohus). Milliseks kujuneb hea ehitustava sisu ehitusseadustiku rakendamisel jääb tuleviku otsustada, kuid lootma peab, et head ehitustava ei hakka sisustama ainult advokaadid ja kohus, vaid selles osas oleksid professionaalsed turuosalised (arhitektid, projekteerijad, ehitajad, järelevalve) ka ise aktiivsed.
